Miks maksavad ökotooted muust kaubast rohkem?

Kohalikku kauplusesse sisenedes tervitavaid meid sageli väiksemad ökopoed või letid, mis otsast ääreni kõikvõimalikest mahetoodetest kubisevad. Peamiselt kuuluvad selle alla toidukaubad ent ökomärgist võivad omada ka näiteks rõivad, kõrred ja kohvitopsid.

Selliste toodete osakaal on poodides pidevalt tõusuteel, sest keskkonnasäästlik mõtteviis tõstab pead ning inimeste teadlikkus loodusest hoolimise suhtes kasvab. 

Mahetooteid eelistatakse reeglina tervislikkuse, maitsvuse ning tihtipeale ka kodumaisuse tõttu. Samas jäävad paljud asjad ostmata, sest nende hind on samalaadsete “tavaliste” toodetega võrreldes oluliselt kõrgem. Miks see nii on ning kas hinnaküsimust on võimalik kuidagi lahendada?

Mille järgi ära tunda mahetoodet?

Mahetoote tunneme tavaliselt ära läbi selle pakendil asetseva Euroopa Liidu mahelogo, päritolutähise ning järelvalveasutuse koodi järgi. Mahelogo saab toode külge vaid juhul, kui see vastab Euroopa Liidu poolt sätestatud tingimustele. 

Näiteks kui tegu on töödeldud toiduga, siis peab see sertifikaadi nimel sisaldama vähemalt 95 % ulatuses mahepõllumajanduslikke osi. Vastasel juhul ühtegi ökot või mahedust rõhutavat müügielementi tootele omistada ei tohi. 

Tooraine päritolu poolest peab olema kirjas, kas tegu on Eesti, Euroopa Liidu või selle välise päritoluga põllumajandusliku tootega. Kui mahepõllumajanduslike koostisosade protsent jääb alla 95 %, siis mahenimetustega toodet ehtida ei tohi.

Vasakul Eesti mahepõllundusele viitav ökomärk, paremal Euroopa Liidu mahetoodete logo.

Selle protsendi saavutamiseks läheb vaja toorainet, mis võib kas oma olemuselt või tarnimiselt väga kalliks osutada, lisades toote hinnale omajagu numbreid otsa. Kohapeal kasvatamine ei pruugi lisaks sellele alati samaväärset saagikust tagada. Läbivaks põhimõtteks on siiski asjaolu, et võimalikult keskkonnasõbralike toodete arendamine ning valmistamine on kallim kui tavaliste toodete puhul.

Toiduainete puhul läbiviidav orgaaniline kasvatustöö proovib võimalikult palju välistada erinevate kemikaalide, nagu näiteks pestitsiidide kasutamist. Sellised põllumajanduses levinud lahendused hävitavad (ka kaitsealuseid) putukaid ning raputavad ökosüsteemi korralikult. Ühtlasi võivad mürgid jõuda ka põhjavette ning meie toidulauale.

Ökotoote loomisel soovitakse neid meetodeid loomulikult vältida, ent kompromissina nõuab see farmidelt ja taludelt rohkem tööjõudu, aega ja ressurssi. Mõistagi kajastub see ka suuremates kuludes ning see peegeldub ka hinnasildil.

Koostisosade nimistusse võib siiski “maheinformatsiooni” kanda. Kodumaistele ökotoodetele antakse veel omaette ökomärk, mis nagu nimigi ütleb, kinnitab toote Eestis valmistamist kohalike mahepõllumajanduse seaduste kohaselt. Eestis viivad mahetoodete kontrollimist läbi Põllumajandusamet ning Veterinaar- ja Toiduamet, kelle poolt heaks kiidetud tooted saavad külge märgised EE-ÖKO-01 ning EE-ÖKO-02.

Ei maksa unustada, et kõik mis on kodumaiselt toodetud, ei oma alati mahetoodanguga seotud tausta. Seepärast tasubki otsida tootel asuvat sertifikaati.

Mahetoodanguga tegelemine nõuab sageli kompromisse

Hinda kergitavad veel tootmisprotsess, tarneahelad ning kaasaegsete ja inimväärsete töötingimuste loomine. Sageli käib mahetootjate tegevus niivõrd väikesel skaalal, et suured tehased ning sellega kaasnevad masstoodanguoperatsioonid ei ole lihtsalt mõttekad. 

Seetõttu valmistatakse ökotooteid kas väiksemates kohtades või siis jagatakse ruume suuremate asjade tootjatega. 

Rohefirmadel on kombeks ka oma töötajatele võimalikult ohutud tingimused luua ning maksta asjakohast palka, mis kahjuks mõne suurfirma poolt Kagu-Aasia konveieritöötaja peale kulutatava rahaga ei ole isegi võrreldav.

Üllataval kombel omab hinnale negatiivset mõju ka mõnede tootjate endapoolne turundus või suhtumine. Tihti kasutatakse ökosõbralikkust või rohelist märgist puhtalt ettekäändena, et muidu mõistliku hinnaga toote hind “eksklusiivselt” kõrgemale tõsta.

Antud hetkel on “roheline” poodlemine veel täielikult tarbija valik, mispärast ei saa olukorda parandada ka näiteks riiklike vahendite ja suunavate “vaenulike” toodete liigtarbimist piiravate lahendustega.

Kui tulevikus peaks mahetoodete järele nõudlus tõusma, suurenevad ka ettevõtete tootmisvõimalused ning hind hakkab langema. Kui tarbija näeb, et rohelise toote ostmine lubab tal rohkem raha säästa ning selle läbi ka positiivset mõju nii endale kui ka keskkonnale saavutada, saaks mahetoodete võidukäik tõeliselt hoo sisse.

Mõned aastad tagasi Euroopa Toiduohutuse Ameti poolt avaldatud uuringu alusel selgus, et Eestis kasvatatud toit on üks kõige pestisiididevabamaid maailmas (pingereas 2. koht) ning võrreldes paljude teiste riikidega, on siin võimalus palju taskukohasemalt ja puhtamalt mahetooteid tarbida. 

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.