Isa ülesandeks oli linna pühkimise korraldamine. Tal oli 15 lehma ja suured heinamaad Lasnamäel, lisaks oli ta Kalamajas viimaste põllutööhobuste omanik. Sageli korraldas Aino isa väljasõite ning piknikke loodusesse. Voldemar Andrusson arreteeriti NKVD poolt 1941. aastal ja vaatamata korduvatele otsingutele, on tema edasine saatus teadmata.

Abielu ja Eestist põgenemine

Aino lõpetas Hans Kubu erakooli ja 1932 Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi. Seejärel töötas ta raamatupidajana isa ettevõttes ning A/S A. M. Lutheri peakontoris, pangas ja mujal.

1936. aastal abiellus neiu Erik Thoeniga ning nad asusid elama Väike-Laagri tänavale. Viis aastat pärast pulmi mobiliseeriti Erik Thoen Venemaale töölaagrisse. Laagrist põgenes ta paar aastat hiljem ning pühendus seejärel punaväe vastu võitlemisele. Kuna ta oli selle pärast pidevalt tagaotsitav, emigreerus ta koos abikaasaga 1944. aastal esialgu Saksamaale.

Pärast seda elasid nad kaks aastat Baieris Würtzburgis, seejärel aasta Lääne-Saksamaal pagulaslaagris. Saksamaal sündis perre poeg Heiki Ilmar. 1947. aastal asus pere elama Belgiasse, kus Erik töötas söekaevanduses kaevurina. Belgias nägi ilmavalgust paari teine laps – tütar Riina. 1949. aastal sai perekond viisa, et reisida edasi Kanadasse. Esmalt elasid nad Torontos, kuid aasta hiljem osteti linnast välja väikese aiaga maja.

Uus elu Kanadas

Kanadas alustas perekond uut elu. Erik Thoen töötas suures kaubamajas “Simpson”, Aino aga kindlustusseltsis kalkulatsiooni-ametnikuna.

1984. aastal kolis perekond Thoenid Mississaugasse, kus Aino elas elu lõpuni (Aino suri 17. detsembril 2010 – toim.), tütar aga tänaseni. Poeg Heiki õppis Toronto ülikoolis antropoloogiat ja arheoloogiat ning elas seejärel Montrealis. Hiljem naasis ta Torontosse, kus töötas firmajuhina asutuses, kus õpetati muusikat, televisiooni, filmiproduktsiooni. Tütar Riina õppis ülikoolis inglise keelt ja ajalugu ning aspirantuuris ka rahandust ning juurat.

Kümnepäevase reisiga auhinnatud romaan

Kui kirjastus “Orto” kuulutas 1949. aasta detsembris välja romaanivõistluse, otsustas sellest osa võtta ka Aino, kes oli parasjagu ülesõidul Belgiast Kanadasse. Reis pidi kestma kümme päeva ja seda aega kasutas Aino oma esikromaani “Võlaraamat” kirjutamiseks. Kuna sisseseadmine uues elukohas võttis aega, läks raamat esitamisele sõnagi muutmata. Romaan ilmus 1951. aastal ja pälvis võistluselt teise koha auhinna.

Romaan põhineb abikaasa Eriku kirjeldustel ning jutustab 1941. aasta augustis Tallinnast mobiliseeritutest, kes pärast laevahuku üle elamist saadetakse Siberisse tööpataljoni. Sealt viiakse nad omakorda 1942. aastal Eesti Laskurkorpusse sõjalisele väljaõppele ning Velikije Luki all satuvad nad vangi. Ka Erik viidi reservohvitserina 1941. aastal metsatöölaagrisse, sealt õppelaagrisse ja edasi rindele. Aasta pärast õnnestus tal Velikije Luki all üle tulla. Romaanuis on kirjeldatud ka ületulijate kümmet karmi kuud.

Juba aasta hiljem ilmus Aino järgmine romaan “Igaviku veskid”, mis kirjeldab Saksa okupatsiooni Tallinnas. Romaani keskmes on ühe perekonna lugu ning julgeolekupolitseis töötavate  inimeste põrandaalune tegevus. Kõik romaanitegelased eksisteerisid ka päriselt, kuid raamatus tegutsevad nad hulga ekstreemsemates oludes.

Kuna Aino ei teadnud edasist ajaloo kulgu, kahetses ta hiljem kirjutatud lõppu ning leidis, et peategelane Reet ei oleks tohtinud alla anda.

“Igaviku veskite” dramatiseering tuli 1955. aastal lavale Stockholmi Eesti Teatris Lensi Römmeri lavastuses tähistamaks teatri kümnendat tegevusaastat. Osades olid prominentsed isikud: Els Vaarmann, Aarne Viisimaa, Elmar Kruus, Lensi Römmer.

Romaan Kalamajast ja sinilinnu otsimine

Oma kolmandas romaanis “Hallide mägede maa” (1954) toetub Aino jällegi tõsioludele ja sündmustele ning kirjeldades välismaa tööliste rõõmutut elu Belgia söekaevandustes pärast Teist maailmasõda. Tegelaste vaba aja veetmine on Arvo Mägi retsensiooni kohaselt oma robustsuses vapustav ning lõunamaalaste erinevus eestlastega on tabavalt jäädvustatud.

Aino viimane romaan “Teisele rannale” ilmus 1960. aastal ning elle tegevus toimub 20. sajandi alguses. Teoses on ema ja isa prototüüpideks kirjaniku vanaema ja vanaisa, tegevuspaik aga pärineb Aino Thoeni kodusest Kalamajast. Peategelase Anni kohta ütles autor, et Ann on tema ise, mistõttu on romaan kirjutatud mina-vormis ja kõik on ühe rahutu hinge sinilinnu otsimine.

Aino on ka luuletusi kirjutanud, kuigi peab neist esimesi “algelisteks jampsimisteks”. Luulukogu “Tume õis” oli trükivalmis, kuid jäi ilmumata. Pooleli jäi ka novellikogu. Ühes kirjanike koguteoses on ilmunud novell “Udutagustest päevadest”, mis on novell tütarlapsest, kes haigena voodis mõtleb oma elu üle järele.

Aino suri 2010. aastal, ent ta teekonda Kalamajast Kanadasse jäävad meenutama eriilmelised teosed.

Kirjanik Aino Thoeni eluloo pani muuseumi jaoks kirja Kalamaja elanik Anneliis Tõldsepp. Anneliisi ema ja Aino said sõpradeks lapsepõlves ning nad hoidsid sidet elu lõpuni.

Teksti toimetas Kadi Raal.