Kolme korrusega ja kõrge soklikorrusega hoone projekt kinnitati 1933. aastal. Sümmeetrilise püstpalkidest fassaadiga ja silikaattellistest laotud trepikojaga maja valmis omaniku Pauline Bessani toetusel. Muide, ta rahastas veel nii mõnegi Tallinna tüüpi maja ehitamist.

Algselt asus hoone soklikorrusel äriruum, töökoda, WC, vannituba, pesuköök ja panipaigad. Äriruumi sissepääs asus Leigeri tänaval, kuid tänaseks on see kinni müüritud.

Maja esimesel ja teisel korrusel olid enamasti kahe- ja kolmetoalised korterid, mida üüriti töölistele ja teenistujatele. Piltlikult öeldes olid need need korterid n-ö vaheaste jõukama elanikkonna ja töölisklassi vahel. Kolmandale korrusele ehitati märksa luksulikumad pinnad: kaks viietoalist vanniga korterit.

Varsti pärast maja valmimist otsustati aga kolmas korrus ümber ehitada. 1936. aastal kinnitati projekt, mis jagas kaks suurt korterit neljaks väiksemaks. Sellega ümberehitused ei lõppenud. Kaks aastat pärast seda muudeti veel hoone välisilmet ja fassaadile lisati eelpool mainitud dekoorielemendid. Need on tänaseni säilinud.

Mõistagi ei läinud Teise maailmasõja puhkemise järel natsionaliseerimise laine Kalamajast mööda. Kungla 20 toonane omanik M. Jakobson jäi tolleks hetkeks 14 korteriga majast ilma 1942. aastal.

Kungla 20 võeti kultuurimälestisena kaitse alla 1997. aastal. Lisaks võeti kaitse alla naabruses asuvad hooned, mis moodustavad tervikliku kvartali.