“Me ju kütame ise angaare ning köetav maht on 100 000 kuupmeetrit. Kuna kütame mereküttega, tuleme sellega toime. Nagu iga uue asja puhul, ei osatud arvestada kõiki tingimusi,» nentis Dresen. «Esiteks lasti seda vahtu eri aegadel, teiseks ei kaetud kupleid ilmastikutingimuste eest kinni, milleks polnud ka raha,» tunnistas ta kümne aasta tagustel katusetöödel tehtud vigu.
Mõne eksperdi arvates oli PUR-vahu kasutamine ilma spetsiaalsete kinnituste ja aurutõkketa üldse vale lahendus. Probleemseks osutusid angaaride katusetöödel ka nende liitekohtadele tehtud tuletõkked. «Need loodi nii, et kaks meetrit ühele poole ja kaks meetrit teisele poole pandi puitsõrestikud ja vahele klaasvill, mis hoiaks tuld eemal. Kuid need kohad osutusid kõige nõrgemateks läbijooksude poolest. Meil on läbijookse olnud teisigi ning siis tuli vastu võtta mingid otsused,” rääkis Dresen.
Meremuuseum rendib ajaloolisi vesilennukite angaare Riigi Kinnisvara ASilt, mis tegi koos Koko Arhitektidega betoonkuplite soojustamiseks uue projekti. Eesmärk on lõpetada igasugused läbijooksud, tagada nõutud soojustatuse tase ning kuplite konfiguratsioon. «Nüüd on valitud selleks teistsugune materjal, umbes 10 sentimeetri paksused PIR-plaadid, mis kinnitatakse tüüblitega betooni külge ning sinna juurde tuleb ka veeaurutõke,» selgitas Dresen Postimehele.
Ta lisas, et kõige peale tuleb lamekatustel kasutatav veekindel kate. Kuna töö eeldab, et ruum oleks ilma mõjude eest kaitstud, oli hanke üks eeldus kuplite kohale tööde ajaks kate rajada. Dreseni sõnul pole Eestis ettevõtet, mis oleks suutnud 54–56 meetri laiuse avausega katet tellingute ja fermidega üles panna. Neid tellinguid tuli projekteerima ja üles panema Läti ettevõte.
Tööd peaksid lõppema hiljemalt selle aasta lõpuks.
